Olen läbi ja lõhki linnapoiss, mõõdan kingadega iga päev mitu kilomeetrit südalinna asfalti ja munakive. Lisaks mõned peatusevahed trolli, trammi või jalgrattaga. Ma tunnen oma igapäevaseid trajektoore juba pimesi, neid hääli, valguse peegeldusi ja lõhnu, mis on igal meetril sel teel. Kuid kui tihti suudan ma end teelt kõrvale rebida ja vaadata oma kodulinna värske pilguga?

Paco Ulmani näitus tuletab meelde, kui kinni me tegelikult oleme oma liikumise koridorides ja mõttemudelites. Me käime mööda tuttavaid tänavaid, möödume tuhandetest inimestest – ja tegelikult ei näe neid. Neil piltidel on tardunud aeg ning saanud tihti märgilise tähenduse.

Kõige enam intrigeeris mind sel näitusel pildiseeria, kus oli tekkinud mingi veider nihe linnaruumi ja seal sibavate inimeste vahel. Oma roll sellise võõristuse tekitamisel oli kindlasti ka pildistamise nurgal, mis lähenes ülevalt diagonaalis – umbes nagu turvakaamera silm. Ka pole Paco Ulman oma varasemates fotoseeriates inimest kuigi palju kaadrisse lasknud, kuid ka sel korral on inimesed pigem umbisikulised varjud.

„Algne mõte oli tegelikult ruum tagant võimalikult vähe äratuntavaks teha, abstraheerida, et anda võimalus igavale/tühjale ruumile, mille sees saaks inimtegevus nähtavale rulluda,” seletab ta. „Eriti huvitasid monofunktsionaalsed kohad, nagu parklad, kaubanduskeskuste tagused estakaadid või magistraalidevahelised rohealad. Lõpuks laiendasin huvi ka lihtsalt tänavanurkadele ja parkidele.”

Nõnda oli nii mõnelgi pildil inimrühmast saanud mingi lumme valguv mass – indiviidid tundusid aatomitena, mis pihustuvad paisu tagant ja ruttavad sihikindlalt suunas, mida teavad vaid inimesed ise. Kust nad tulevad ja kuhu lähevad? Raske on ette kujutada, et midagi toimub ka nende inimeste peades, fotograaf on nad tabanud nende eneste teadmata ja objektistanud. Inimestest on saanud märgid pildil, sarnaselt laternapostide või kõnnitee piiretega.

Tallinn, hall-linn

Kindlasti lisab piltidele kõledust ka asjaolu, et enamasti ei seleta me inimeste nägusid. Me näeme mütse ja pealagesid, aimame kohati näojooni, kuid silmsidet on raske luua. Valdav tunne on linnamelanhoolia. Iselaadne 21. sajandi üksindustunne, mida palistavad anonüümsed näod ja luitunud linnaruum.

Pacole meeldib mõelda linnaruumist kui emotsionaalsest kohast: „See on umbes nagu muusika.”

Kuidas leida selliseid hetki? Paco Ulman peab oluliseks liikumiskiirust – auto, isegi jalgratas kipub segama linnaruumile keskendumist. Nõnda ongi jalutamine parim viis asukohti leida.

Tallinn on fotograafi jaoks põnev koht, kihiline – eri ajastuid ja linnamudeleid miksiv pusle. Iga natukese aja tagant avastad auke, mis ootavad rikkamaid aegu. Kuid samal ajal tundub Pacole Tallinn loomu poo­lest hall.

„See ei ole ainult ilmast või sellest, et tänavad on tolmused, pigem nagu olemuslik. Tallinn mõjub argisena, kus enamik elanikke tegelebki ühest kohast teise jõudmisega. On vähe kohti, kus tahaks jalutada või niisama olla, eriti nõme on see halva ilma puhul, sest lihtsalt kuskil pole olla, kui talvetuul läbi lõikab.”

Paco Ulmani isikunäitus

„Tallinnas / In Tallinn”

Hobusepea galeriis 16. märtsini